Tekst on 2026. aastal uuesti toimetatud. Algne versioon on eraldi säilitatud.
Algmaterjal: katus.eu taastatud artikkel
Mis oleks, kui maja vajaks kütmiseks murdosa tavapärasest energiast, aga sisekliima oleks samal ajal parem, mitte kehvem? Passiivmaja mõte algabki selle näilise vastuolu lahendamisest: energiasääst ei pea tähendama külmemat ega ebamugavamat kodu.
Passiivmaja mõistet kasutatakse palju, kuid selle sisu kipub vahel hajuma. Lihtsustatult on passiivmaja väga väikese kütte- ja jahutusvajadusega hoone, kus madal energiatarve saavutatakse eelkõige hoone enda kvaliteedi, mitte keeruka tehnikaga. Tavaliselt tähendab see mitut omavahel seotud võtet:
- välispiirded on väga hästi soojustatud
- hoone on õhupidav ja kontrollimatud lekked on viidud miinimumini
- sõlmed on lahendatud nii, et külmasillad oleksid võimalikult väikesed
- ventilatsioonis kasutatakse soojustagastust, et väljatõmmatava õhu soojus ei läheks lihtsalt raisku
- akende, ilmakaarte ja varjestusega kasutatakse talvist päikest ära, kuid suvist ülekuumenemist püütakse vältida juba arhitektuuri abil
Kust passiivmaja idee tuli?
Passiivmaja kontseptsiooni kujunemist seostatakse Lundi Ülikooli professori Bo Adamsoni ja Darmstadti teadlase Wolfgang Feistiga, kelle koostöö 1980. aastate lõpus viis süsteemse standardi väljatöötamiseni.
Esimesed tuntud passiivmajad valmisid Darmstadtis 1990. aastate alguses ning 1996. aastal loodi Passivhaus Institut, mis hakkas standardit arendama ja sertifitseerimist korraldama.
Passiivmaja põhiloogika baseerub tõsiasjale, et kui planeeritav hoone on soe, muutuvad ka päikesepaneelid ja muud taastuvenergia lahendused proportsionaalselt mõjusamaks. Sama kehtib sisemiste soojusallikate kohta. Inimesed, valgustus, köögiseadmed ja arvutid annavad ruumi pidevalt soojust ning väga väikese küttekoormusega majas on nende mõju energiabilansile vägagi arvestatav.
Passiivmaja standard ise ei garanteeri veel head arhitektuuri ega meeldivat sisekliimat. Küll aga sunnib see projekteerijat tegelema teemadega, mis mõjutavad mugavust väga otseselt. Õhuvahetus peab olema kontrollitud, akende sisepinnad talvel soojad, konstruktsioonid õhupidavad ning temperatuurid ruumis ühtlasemad. Austrias ekskursioonil käies paremates nähtud näidetes lisati sellele veel savikrohvi, puitu, taimi ja teisi materjale, mis muutsid ruumi sensoorse kvaliteedi palju rikkamaks.
Austrias passiivmaju külastades sai mulle üsna kiiresti selgeks, et sarnase energiamärgisega majad võivad olla väga erineva ruumi ja kvaliteediga. Mõni maja oli tehniliselt muljetavaldav, kuid atmosfäärilt steriilne. Teine lõhnas nagu tavaline värskelt remonditud kontor. Kolmas, väiksem puit- ja savikonstruktsioonis hoone, mõjus peaaegu ideaalilähedase mikrokosmosena, kus tehnoloogia oli ruumi teenistuses, mitte vastupidi.
See vahe on arhitektuuris oluline. Inimene ei koge maja kilovatt-tundides. Ta kogeb valgust, temperatuuri, materjali, heli, lõhna ja seda, kas ruumis on hea olla.
Reisilt jäid meelde ka Welsi messikeskus ja Biohof Achleitneri kaubamaja, mille bürookorrus oli lahendatud kauni rohelise aasana. Samas tekitas just ökoloogilise kaubamaja tootevalik väikese paradoksi: energiatõhus hoone võib olla väga jätkusuutlik, kuid kui suur osa kaubast sõidab kohale teiselt poolt maakera, peaks kogu süsteemi keskkonnamõju vaatama laiemalt kui ainult maja energiatarvet.
Austrias on passiivmaja põhimõtted olnud avalikus ehituses kasutusel juba pikalt. Kui oskused, tooted ja projekteerimiskultuur on turul olemas, ei pea kõrge energiatõhusus tähendama eksootilist ja väga kallist erilahendust.
Passiivmaja standard ei tee halvast majast head maja. Ta võib teha sellest väikese energiakuluga halva maja. Arhitektuur, linnaruumi kvaliteet, materjalid, kasutusmugavus ja ehituse elutsükkel tuleb alati ikkagi eraldi läbi mõelda.
Kõige paremates arhitektuursetes lahendustes toetavad tehnoloogia ja esteetika teineteist. Hea projekteeritav hoone on energiatõhus, kuid samal ajal ruumiliselt nauditav, kaunis ja ajas kestev. Just nii saab passiivsusest positiivne väärtus.
